Euroopa Liit ja ühisraha

Euroopa - üks majandus ja üks raha

Läbi ajaloo on Euroopa riigid erinenud üksteisest keeleliselt, usuliselt, kultuuriliselt, majanduslikult, poliitiliselt. Samal ajal, ja seda juba aastakümneid, on olemas olnud ühine arusaam, et ühishuve teeniv koostöö on kõikidele kasulik. Euroopa lõimumine algas juba 1951. aastal Pariisi lepingu allkirjastamisega, millega ühendati kuue Euroopa riigi söe- ja terasetööstus. 1992. aastal, mil kirjutati alla Maastrichti lepingule ja loodi Euroopa Liit, muutus koostöö tihedamaks ja tegevusse kaasati veelgi rohkem Euroopa riike. Sellega pandi ühtlasi alus Euroopa majandus- ja rahaliidule (EMU).

Euroopa Liidu riigid teevad väga paljudes valdkondades üksteisega koostööd. Majanduse ja rahanduse valdkonnas on ühtne tegevus hädavajalik, sest Euroopa Liidus liiguvad kaubad, teenused, kapital ja inimesed vabalt ühest liikmesriigist teise ning ühe liikmesriigi majandusotsused võivad mõjutada ka teisi riike. Seetõttu lepitakse kokku ühistes põhimõtetes ning ka osa otsuseid langetatakse üheskoos.

Ühisest majandusest kasvas 1999. aastal välja ühisvaluuta euro, mis esialgu võeti kasutusele kontorahana, 2002. aastal ka sularahana. Seda võib pidada Euroopa Liidu lõimumise üheks olulisemaks saavutuseks. Praeguseks on ühisraha kasutusele võtnud 19 riiki Euroopa Liidu 28 liikmesriigist. See tähendab, et osa liikmesriike ei ole soovinud euroalasse astuda või ei ole suutnud täita uutele liikmetele esitatavaid nõudeid.

Ühisraha on muutnud paljude inimeste ja ettevõtjate elu lihtsamaks, sest enam ei pea nad arvestama valuutavahetuskulude ega vahetuskursiriskidega. Nii ei tarvitse meil kui väikeriigi kodanikel karta, et meie rahvusvaluuta kurss võiks teiste valuutade suhtes langeda. Stabiilne rahandus omakorda soodustab majandusarengut. Tänu ühisrahale on ka hindu teiste riikidega lihtsam võrrelda.

Sellise väikeriigi jaoks nagu Eesti tähendab Euroopa Liidu liikmeks olemine ja euro kasutuselevõtt rahvusvahelise usaldusväärsuse ja majandusliku turvalisuse kasvu. Eesti liitus Euroopa Liiduga ja Euroopa keskpankade süsteemiga 2004. aastal, euroalaga 2011. aastal. Sellest ajast on Eesti Pank eurosüsteemi liige. Seega saame nüüd koos teiste euroala keskpankade ja Euroopa Keskpangaga langetada ühiselt eurot puudutavaid otsuseid.

Ühine raha tähendab ühiseid otsuseid

EKP ja eurosüsteem kolme minutiga

Keskpangad teevad koostööd laias laastus kahel tasandil:

1. Euroopa Liidu tasandil, mille moodustavad Euroopa Keskpank ja kõikide Euroopa Liitu kuuluvate riikide keskpangad ning mida nimetatakse Euroopa keskpankade süsteemiks (EKPS);
2. euroala tasandil, mille moodustavad Euroopa Keskpank ja kõikide eurot kasutavate riikide keskpangad ning mida nimetatakse eurosüsteemiks.

Euroopa Liidu tasandil ehk Euroopa keskpankade süsteemi raames teevad kõik keskpangad aktiivselt koostööd igas keskpanga valdkonnas, kuid otseselt eurot ja rahapoliitikat puudutavad otsused langetatakse kitsamas ringis. Otsuste tegemisel osalevad ainult need keskpangad, kes kuuluvad euroalasse ehk kasutavad oma riigis käibevaluutana eurot.

Eurosüsteemi ehk Euroopa Keskpanga ja euroala riikide keskpankade põhiülesanne on tagada hinnastabiilsus. Täpsemalt tuleb euroala keskpankadel hoida inflatsioon ehk tarbijahindade tõus pisut madalamal tasemel kui 2% aastas. Seda ülesannet täidab eurosüsteem ühtse rahapoliitika kujundamise ja elluviimise kaudu.

Eurosüsteemi rahapoliitilised ja muud otsused tehakse Euroopa Keskpanga nõukogus. Nõukogusse kuuluvad Euroopa Keskpanga juhatus ja kõikide euroala riikide keskpankade presidendid. Ka Eesti Panga president on Euroopa Keskpanga nõukogu liige ning seega üks rahapoliitika üle otsustajaid. Nii nagu Saksamaa, Itaalia või Soome keskpanga presidendil, on ka Eesti Panga presidendil hääletusel üks hääl.

Peale selle, et keskpankade juhid kohtuvad regulaarselt ja langetavad otsuseid, töötavad ka komiteed ja töörühmad, kes viivad nõukogu otsuseid ellu. Komiteedesse ja töörühmadesse kuuluvad kõikide euroala keskpankade esindajad, oma valdkondade eksperdid, kes vahetavad kogemusi, püüavad leida probleemidele lahendusi, töötavad välja projektide rakendusvõimalusi ja teevad omavahel seejuures tihedat koostööd. Nii tagatakse, et kõikidesse protsessidesse on kaasatud euroala parimad eksperdid ja otsuste tegemisel lähtutakse kõikide riikide kogemustest.

Euroopa Keskpank juhib euroalasse kuuluva 19 riigi keskpankade koostööd. Euroalal võetakse kõik otsused vastu küll ühiselt, aga need viib iga keskpank oma riigis ellu ise. Näiteks otsustab Euroopa Keskpanga nõukogu kõikide riikide sularahaekspertide hinnangute põhjal, kui palju pangatähti toodetakse ja ringlusse lastakse, kuid Eestis annab pankadele raha Eesti Pank.

Arenev ühisraha

Euroopa Liidu liikmesriikidel on küllaltki suur vabadus kujundada majanduspoliitikat. Eri riikide majandus ei pruugi alati areneda täpselt samas rütmis. Näiteks võib ühe riigi majandus olla kasvufaasis, teisel aga langusfaasis. See teeb ühtse rahapoliitika rakendamise keeruliseks.

Majanduse areng ei saa kulgeda omasoodu, vaid seda tuleb suunata. Kui mõne riigi majandus peaks kasvama selgelt liiga kiiresti, siis tuleks kasvu aeglustada, et see ei tekitaks pikaajalisi probleeme nii sellele riigile kui ka kaudselt teistele riikidele. Teisalt kui mõnes euroala riigis on tugev majanduslangus, tuleks selle riigi majandust natuke turgutada. Keskpangad saavad seda teha intresside määramise kaudu. Näiteks kui pangad saavad keskpangast raha väiksema intressiga ehk odavamalt, siis on raha hind ka ettevõtjale odavam ja see julgustab ettevõtjat rohkem laenu võtma, mis omakorda elavdab majandust. Ja loomulikult vastupidi – kõrgemad intressimäärad ehk kallim raha jahutab majandust.

Erinevalt eurot kasutavatest riikidest, kus intressimäärade üle otsustatakse ühiselt, saavad euroalavälised riigid kujundada oma rahapoliitikat iseseisvalt. See tähendab, et riik saab ise pankadele ja ettevõtetele intressimäärasid seada, lähtudes sellest, kas majandust on vaja jahutada või turgutada. Kuna euroalas selline võimalus puudub, peavad toimima teised majanduse juhthoovad. Näiteks võidakse languses oleva majanduse puhul vähendada hindu ja palku ning tugevdada seeläbi riigi konkurentsivõimet. Samuti saab suurendada kasutatava eelarveraha hulka (ehk rakendada aktiivsemalt fiskaalpoliitikat), et suunata majandusse rohkem raha ja püüda sel viisil kriisi ületada. Just seepärast on Euroopa Liidus oluline tagada tööjõu, kaupade ja kapitali vaba liikumine.

Rahaliidu kriitikud on pidanud nende otsustusmehhanismide kohmakust üheks suuremaks probleemiks. Mida rohkem on Euroopa Liidu liikmesriike, seda keerulisemaks muutub ühiste otsusteni jõudmine. Huvide konfliktid võivad halvata Euroopa Keskpanga otsustusvõime. Rahaliidu kriitikud vihjavad sageli ohule, et väikeriikide huvid võivad jääda suurriikide omade varju.

Eeltoodud näited selgitavad, et ühtsesse rahapiirkonda kuulumine piirab riikide võimalusi rahapoliitika kaudu oma majandust otseselt mõjutada. Miks siis riigid ikkagi tahavad kuuluda ühtsesse euroalasse? Üks põhjus on kindlasti selles, et majandus- ja rahaliitu kuulumine suurendab riigi usaldusväärsust ning see omakorda muudab laenamise odavamaks nii ettevõtetele kui ka eraisikutele. Seetõttu peame oma korteri või majalaenu eest vähem maksma ja ettevõtjatel on oma eesmärgi elluviimiseks rohkem raha. Ühtsesse euroalasse kuulumine on eriti tähtis väiksematele riikidele, sest euroalas saame ise mõjutada protsesse, mis muidu niikuinii meile mõju avaldaksid.

Ühisraha kasutamisega kaasnevad aga mõningad probleemid, sest ühe euroala riigi riskikäitumine võib mõjutada kõiki ühisraha kasutajaid. Kuna varem puudusid karmid kriteeriumid, mille alusel oleks saanud euroala reeglite vastu patustajaid korrale kutsuda, leidsid mõned riigid, et euroalasse kuulumine tagab neile ka edaspidi madalad intressimäärad ja nad võivad oma riigi rahaasjad hooletusse jätta. Nende riikide kulud ületasid tulusid ja puuduolev raha laenati väljastpoolt riiki, suurendades sellega riigi võlga. Mingi aja jooksul usaldasid ka turuosalised ühisraha nii palju, et selline käitumine ei olnud nende jaoks probleem. Ent 2008. aasta üleilmse majanduskriisi ajal olukord muutus ja taas hakati tähelepanu pöörama üksikute euroala riikide käitumisele. Hooletut eelarvepoliitikat ajanud riigid sattusid hätta, sest raha laenamine väljastpoolt riiki muutus väga kalliks. Veelgi enam, nende riikide probleemid tekitasid pingeid kogu euroalas ning seadsid kahtluse alla rahaliidu usaldusväärsuse. Mõned turuosalised rääkisid isegi euroala võimalikust lagunemisest kriisi ajal.

Kriis näitas, et ühisraha kasutavatele riikidele tuleb kehtestada ranged reeglid nii eelarve kui ka panganduse valdkonnas ja tõhustada kriiside lahendamist. Vaid see võimaldab tagada kogu euroala stabiilsuse ja usaldusväärsuse. Seetõttu on euroala riigid viimaste aastate jooksul kokku leppinud uutes ja varasemast karmimates eelarvereeglites ning loonud ühtseid kriisi lahendamise fonde. Algatatud on ka täiesti uus pankade järelevalve protsess, mille raames luuakse Euroopa Keskpanga juurde ühtne järelevalvemehhanism (single supervisory mechanism). Majanduskriis tõendas veenvalt, et probleemide lahendamisse tuleb kaasata kõik riigid, sest majandus- ja rahaliidus oleme ju üheskoos.