Hinnastabiilsuse eeldus on stabiilne majandus

Finantsstabiilsus tähendab seda, et kõik pangad, hoiu-laenuühistud, investeerimisfirmad, väärtpaberiturud, kindlustusfirmad ja makseasutused ehk kogu finantssektor – lihtsustatult öeldes pangandus – toimib tõrgeteta. Kuna pangad moodustavad finantssektorist suurima osa, siis esmatähtis on nende tõhus ja usaldusväärne toimimine. See tähendab, et ka inimesed ja ettevõtted usaldavad finantssektorit ja käituvad oma rahaasjade korraldamisel nii-öelda tavapäraselt: kes tahab kaardiga maksta, see seda teeb; kes tahab sääste koguda, see usaldab panga kätte oma raha; kes tahab laenata, saab pöörduda panga poole; kes tahab panga kaudu makseid teha, see saab kindel olla, et tema raha jõuab saajani.

Kui pangandus toimib, saab keskpank ellu viia oma hinnastabiilsuse hoidmise ülesannet. Seetõttu on need kaks keskpanga ülesannet omavahel väga tihedalt seotud ja üks pole võimalik teiseta. Nii on keskpanga üheks ülesandeks aidata kaasa panganduse ladusale toimimisele ja usaldusväärsuse hoidmisele, hoida kogu pangandust hõlmavaid riske võimalikult madalana ja aidata tõsta kogu süsteemi efektiivsust. Kogu pangandussüsteemi toimimine peab olema võimalikult läbipaistev ja arusaadav. See on üks usaldusväärsuse komponente.

Keskpank jälgib, et panganduses tervikuna oleks püsivalt reserve ja riskid maandatud

Kuna finantsstabiilsus on kogu riigi ja selle majanduse toimimise seisukohalt väga oluline, siis on ka selle tagamine jagatud mitme osapoole vahel. Rahandusministeerium (ehk sisuliselt valitsus) tagab selle, et finantssektori tegevust puudutavad seadused oleksid selged ja arusaadavad, mis looksid usaldusväärse keskkonna.

Eesti Pank analüüsib regulaarselt finantssüsteemi toimimist ja annab hinnangu finantsstabiilsusele ehk sellele, kuidas pankadel üldiselt läheb ja millised on võimalikud riskid. Finantssüsteemi toimimist ohustavate riskide avastamisel on tähtis roll finantssektori seirel. See tähendab, et panganduse olukorra hindamiseks kogume pankadelt statistikat, analüüsime muutuseid ja hindame, kuidas läheb pangandusel võrreldes majanduse arenguga. Kvaliteetse ja usaldusväärse hinnangu saamiseks konsulteerime ka pankadega otse, samuti kodu- ja välismaiste koostööpartneritega. Analüüsimetoodikat täiustame pidevalt, samuti viime läbi finantsstabiilsuse uuringuid, mis annavad olukorrast võimalikult täpse ja detailse pildi muutuste, põhjuste ja seoste kohta.

Eesti Pank annab välja pangasektori tegevust reguleerivaid määrusi. Näiteks kehtestab Eesti Pank nõuded selle kohta, kui suured peavad olema panga kapitalipuhvrid, selleks et panga hoiustajate raha säiliks ka ebameeldivate ootamatuste puhul. Samuti kehtestab Eesti Pank pankadele nõudeid, millest pangad peavad juhinduma laenude andmisel, näiteks kui palju laenu võib laenuvõtja tagatise väärtuse suhtes saada või kui suure osa oma igakuisest sissetulekust laenumaksele kulutada.

Üheks olulisemaks finantsstabiilsuse osaks on toimivad arveldussüsteemid ehk see, et raha liiguks ühest pangast teise kiiresti ja ilma tõrgeteta. Nii on ka arveldussüsteemide järelevalve üheks keskpanga ülesandeks finantsstabiilsuse tagamisel.

Eesti Pank vastutab kokkuvõttes panganduse kui terviku toimimise eest. Samas peab ka iga üksik pank tegutsema seadustele ja nõuetele vastavalt ja selle üle teostab järelevalvet finantsinspektsioon.

Riigi finantsstabiilsuse eest vastutavate asutuste – rahandusministeeriumi, finantsinspektsiooni ja Eesti Panga – eesmärk on hoida ära finantskriise. Samas jääb ka väga hea kriisiennetustöö juures siiski alles mõningane finantskriisi tõenäosus. Kui Eesti pangandust peaks kriis tabama, siis lahendavad seda Eesti Pank, finantsinspektsioon ja valitsus koostöös.

Selleks puhuks, kui mõni pank peaks muutuma maksejõuetuks, on olemas hoiustajatele mõeldud turvavõrk ehk Tagatisfond. Panga maksejõuetuse korral hüvitab Tagatisfond hoiustajale tema pangakontol oleva raha kogu ulatuses, kuid mitte rohkem kui 100 000 euro väärtuses.

Panganduse stabiilsus on tähtis kogu Euroopas

Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank, riikide keskpangad, järelevalve- ja teised asutused teevad finantsstabiilsuse vallas tihedat koostööd. Eesti puhul on olulise tähtsusega ka see, et meie suuremad pangad kuuluvad kõik Põhjamaade pangagruppidesse. See tähendab, et Eestis on finantsstabiilsuse tagamise seisukohalt äärmiselt oluline koostöö nende riikidega, kus asuvad Eestis tegutsevate pankade emapangad ehk Soome, Rootsi ja Taaniga. 

Kogu euroala finantsstabiilsuse tagamiseks hakkas 2014. aasta novembrist Euroopa Keskpanga juures tööle Euroopa ühtne pangandusjärelevalve (Single Supervisory Mechanism, SSM), mille ülesandeks on teha järelevalvet euroala suuremate pankade üle.

Keskne järelevalve aitab tagada selle, et kõiki panku analüüsitakse ja hinnatakse ühtmoodi ning riskide hinnangud oleks antud sarnastel alustel. See aitab omakorda muuta kogu euroala pangandust usaldusväärsemaks.

Kokku kuulub Euroopa ühtse pangandusjärelevalve alla ligikaudu 120 panka, mille varad moodustavad umbes 85% terve euroala pangandussektori varadest. Eestis tegutsevatest pankadest on Euroopa Keskpanga otsese järelevalve all Swedbank ja SEB.

Eestis teeb pankade üle järelevalvet finantsinspektsioon, kes on Euroopa Keskpanga peamine kohalik koostööpartner ühtse järelevalve teostamisel. Finantsinspektsioon jätkab järelevalve teostamist ka kõikide teiste Eesti pankade üle. Samas võib Euroopa Keskpank otsustada, milline pank läheb lisaks tema otsese järelevalve alla.

Finantssüsteem: laenamine ja säästmine

Laenamisest

Laenamine on kellegi teise (laenuandja ehk säästja) raha kasutamine kohustusega see kokkulepitud tähtajal tagasi maksta. Laenamisel peavad nii laenuvõtja kui ka -andja hindama laenuvõtja võimet laen tagasi maksta.

Läbimõeldud laenamine aitab majandusel kasvada. Äriprojekti alustamiseks võetud laen võib tulevikus tagasi tuua laenatust rohkem raha. Samuti saavad eraisikud laenu abil soetada endale kodu või korrastada seda, ilma et neil tarvitseks lükata oma plaane kaugesse tulevikku. Teisiti öeldes on laenu abil võimalik suuri väljaminekuid tasuda pika aja jooksul.

Kas laen on laenuandja mure?
Laenamise risk on see, et laenatud raha ei suudeta tagasi maksta. See juhtub tavaliselt siis, kui rahavood (sissetulekud) on oodatust väiksemad, näiteks kui eraisik kaotab töö või ettevõtjal ei õnnestu äriprojekt. Kui selliseid laenuvõtjaid on palju, võib see majanduses ja eelkõige finantssüsteemis (panganduses) põhjustada probleeme, sest suurte võlgnevuste tõttu võivad pangad sattuda makseraskustesse. Seega peavad pangad hindama laenajate maksevõimet ja riske, mis võivad laenu tagasimaksmist ohustada. Nii laenuandjad kui ka -võtjad peavad lähtuma vastutustundliku laenamise põhimõtetest ning arvestama ka halvemate stsenaariumitega (sissetuleku vähenemine, töö kaotus).

Kuidas kujuneb laenu hind?
Laenu hind ehk intressimäär koosneb kahest komponendist: laenuraha hinnast ehk sellest, mis hinnaga (intressiga) saavad pangad edasilaenamiseks raha, ning laenuvõtja maksevõimest ja ‑käitumisest. Teisisõnu kujuneb laenu hind majanduses kehtiva üldise riskivaba intressimäära ja laenuvõtjast oleneva riskipreemia põhjal.

Riskivaba intressimäära maksavad raha laenates kõik – see ei sõltu laenuvõtjast ja on kõigi jaoks ühesugune. Riskivaba määrana käsitletakse enamasti intressimäära, millega saavad riigid raha laenuks.

Riskipreemia suurus sõltub laenuvõtjast. Nimetus riskipreemia tuleneb sellest, et laenuandja võtab raha välja laenates endale riski, sest laenuvõtja ei pruugi laenu tagasi maksta. See risk on laenuvõtjate puhul erinev, olenedes näiteks sellest, kas laenuvõtjal on panga ees varasemaid võlgu, milline on sissetuleku suurus ja vara väärtus. Mida suurem on risk laenatud raha mitte tagasi saada (riskantne projekt või laenuvõtja), seda suurem on laenuandja kompensatsioon (tasu, riskipreemia). Seetõttu võib laenuvõtjate riskipreemia ja seega laenu hind ehk intressimäär tublisti erineda. Riskipreemia suurust mõjutab ka tagatis, mida pank laenu andes nõuab. Suurema tagatisvara korral võib laenuintressimäär olla madalam, sest tagatis on panga jaoks üks riski maandamise võimalus: tagatise saab makseraskuste korral maha müüa, mis korvab laenusummat.

Säästmisest

Säästmine ehk raha kogumine on laenamisele vastupidine tegevus. Säästja otsustab raha tuleviku tarvis kõrvale panna ehk loobuda praegusest tarbimisest hilisema tarbimise kasuks. Raha kogutakse valdavalt mõne kallima ostu tegemiseks, samuti aegadeks, mil sissetulekud võivad väheneda. Säästa on võimalik erinevalt, näiteks panna raha raamatu vahele või panka.

Pankades on raha hoidmine turvaline ja säästjatele maksab pank intressi, sest ta saab neid sääste kasutada laenu andmiseks.

Kuhu paigutada säästud?
Niipea, kui oled raha säästmisega algust teinud, pead mõtlema, kuhu oleks kõige otstarbekam oma säästud paigutada. Eesmärk on võimalikult suur tulu võimalikult väikse riski juures. Kaks peamist tegurit, millega tuleks sealjuures arvestada, on tulumäär ja risk.

Raha võib säästa mitut moodi, näiteks koguda seda sukasäärde, paigutada pangahoiusele või investeerida. Olenevalt sellest, kuhu oled otsustanud raha paigutada, saab erineval viisil teenida tulu, ent üldjuhul kaasneb suurema teenimisvõimalusega ka suurem risk raha osaliselt või täielikult kaotada.

Sularahasääste kogudes on neid tulevikus täpselt nii palju, kui aja jooksul lisame. Kuna aga raha ostujõud (sama rahahulga eest saadav kauba kogus) hindade tõusu tõttu ajaga enamasti kahaneb (vt lähemalt jaotisest „Inflatsioon”), siis sularaha väärtus aja jooksul väheneb. Samuti on oht, et sularaha võib füüsiliselt mingil põhjusel hävida.

Hoiustades raha pangas või investeerides, teenib aga raha omakorda raha juurde. Raha laenatakse investeerijatele või laenusoovijatele edasi, kes tulevikus maksavad selle koos intressidega tagasi. Pangahoius on üks lihtsamaid raha säästmise viise. Hoiusele paigutatud raha on üldjuhul garantiiga tagatud ning sel viisil säästes ei pruugi raha väärtus aja jooksul väheneda ja ka riskid on suhteliselt väiksed.

Raha hoidmine pangahoiusel tavaliselt suurt tulu ei anna. Heal juhul on pikaajalise hoiuse intressimäär võrdne inflatsiooniga, tihti aga väiksemgi. Seega soovitatakse raha paigutada muudesse, riskantsematesse varadesse (väärtpaberid, fondid, kinnisvara), kuid sealjuures tuleb endale teadvustada sellega kaasnevaid riske.

Säästude paigutamise kohta valides tuleb arvestada veel kolme olulise aspektiga: enda asjatundlikkuse, riskitaluvuse ja säästmise eesmärgiga. Riskitaluvusel (sellel, kui suurt riski oled valmis võtma ehk kui suure summa kaotusega oled valmis riskeerima) on tähtis koht eelkõige riskantsematesse varadesse investeerimisel. Säästmisviisi valikul tuleb arvesse võtta ka säästmise eesmärki, sest mõned võimalused sobivad rohkem lühiajaliseks, teised pikemaajaliseks säästmiseks.