Eesti Pank tagab sularaha olemasolu

Selleks, et inimesed tahaksid raha (eurot) kasutada ja usaldaksid seda, peavad nad olema kindlad, et sellega saab igal pool maksta ja teised inimesed või ettevõtted tahavad seda alati vastu võtta. Samuti peab raha olema kvaliteetne, seda nii turvaelementide kui ka väljanägemise poolest. Inimeste ja ettevõtete usaldus raha vastu aitab tagada, et majandus toimib ehk pangakaart ja sularaha on võrdväärsed maksevahendid ning igapäevaseid tehinguid tehakse mõlemaga. Kuna keskpanga ülesanne on raha ringlusse lasta, peab ta seega hoolitsema ka sularaha kvaliteedi eest.

Sularaharinglus tähendab raha liikumist Eesti Pangast pankadeni, neilt edasi ettevõtete ja inimesteni ning siis jälle sama ringi pidi tagasi Eesti Panka. Et raha üldse ringelda saaks, peab see füüsiliselt olemas olema ja Eesti Panga president oma allkirjaga raha väljastamise panga varahoidlast kinnitama. Seega peab Eesti Pangal olema piisavalt sularahavarusid, et inimeste ja ettevõtete sularahasoovid saaksid alati täidetud. Neid varusid hoitaksegi Eesti Pangas, mistõttu peab pangamaja olema turvaline ja valvatud.

Raha eluiga ehk see, kuidas raha loomuliku ringluse käigus kulub, on erinev. Väiksema nimiväärtusega pangatähtede eluiga on lühem, sest neid kasutatakse sagedamini. Näiteks on 5-eurose paberraha eluiga keskmiselt 1 aasta ja 2 kuud, 50-eurosel 3,5 aastat. Mündid võivad vastu pidada isegi 20 aastat või kauem.

Eesti Pank kontrollib kõiki rahatähti, mida ta väljastab oma majast pankadele. See kehtib nii uhiuute kui ka korduvalt ringluses käinud rahade kohta. Kõik rahatähed, mis on kas mustad, kulunud, katki, pesumasinas pestud või täis soditud, hävitatakse.

Õigel eurol on kindlad turvamärgid

Europangatähti on seitsme väärtusega: 5, 10, 20, 50, 100, 200 ja 500 eurot. Need kehtivad seadusliku maksevahendina kogu euroalal.

Pangatähtede turvamärkide nimekiri on üsna pikk ja kõiki ilmselt ei jõua inimene meeles pidada. Arvestades euroraha laia levikut kogu maailmas ja seda, et kurikaelad püüavad inimesi võltsingutega petta, on kasulik endale vähemalt kolm turvamärki hästi selgeks teha.

Kõige lihtsam viis on katsu-vaata-kalluta-meetod.

1. Katsu raha. Sõrm tunneb ära reljeeftrüki, mis ulatub paberist kõrgemale.

2. Vaata raha vastu valgust. Ehtsal pangatähel on nii esi- kui ka tagaküljel näha vesimärk, turvaniit ja katkendlik number.

3. Kalluta raha. Kallutades ilmub esikülje hologrammile muutuv kujutis. Tagaküljel on näha kuldne riba (5-, 10- ja 20-eurosel) või muutuva värviga nimiväärtus (50-, 100-, 200- ja 500-eurosel).

Raha ehtsuse tuvastamiseks tuleb alati kontrollida mitut elementi. Seda meetodit tasub kasutada ka siis, kui näiteks poes ei võta rahalugemismasin raha vastu. Veel üks võimalus on võtta kõrvale teine sama nimiväärtusega paberraha ja võrrelda neid omavahel. Raha õigsuse kontrollimine on tähtis, sest ükski riik ei hüvita valerahaohvrile tema kahju.

Mida teha, kui raha välimuses on midagi ebaharilikku?
Kulunud, põlenud, läbi pestud, määrdunud, puruks rebitud või täis soditud pangatähe saab ümber vahetada pangakontoris.

Tootmisvigadega pangatähed
Raha kvaliteeti kontrollitakse rangelt ja mitu korda. Siiski võib harvadel juhtudel ringlusse jõuda pangatähti, millel on tootmisvea tõttu kas mõni turvaelement puudu või üle, mille mõõtmed ei vasta standardile või trükivärv on laiali läinud. Sisuliselt on see rikutud raha, kuid selle on rikkunud tootja.

Praakpangatähed on seaduslikud maksevahendid. Sellegipoolest tuleb need ringlusest kõrvaldada. Neid rahasid käsitletakse rikutud rahatähe eriliigina ja neid saab samuti pangakontoris ümber vahetada.

Võltsimine
Võltsimine on raha loata järele- või ümbertegemine sellisel viisil, et tavaringluses jätab valmistatud võltsraha heausksele isikule ehtsa raha mulje. Võltsimise alla kuulub ka see, kui raha valmistatakse ettenähtud kohas ja viisil, kuid selleks puudub riigi volitatud asutuse luba. Raha võltsimine ja võltsitud raha tahtlik kasutamine on kuritegu.

Võltsitud või võltsimiskahtlusega raha
Kui rahatäht või münt näib olevat võltsitud, tuleb pöörduda politsei poole. Võltsitud raha kasutaja, kes ei olnud teadlik, et tema käes oli võltsitud raha, ei pea kartma karistust. Küll aga tuleb arvestada sellega, et menetlustoimingud võivad võtta aega.

Politsei teavitamine on rahatähe või mündi võltsimise kahtluse korral tingimata vajalik. Kui võltsimiskahtlusega rahatähe ümbervahetamiseks või kontrollimiseks pöördutakse panka või valuutavahetuspunkti, on ka nemad kohustatud teavitama politseid. Raha ehtsuse tuvastab ekspertiis, mille teeb Eestis üldjuhul Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (EKEI).

Põhjalikuma ülevaate pangatähtede turvaelementide kohta leiad veebilehelt
http://www.uus-euro.eu/Europangataehed/Turvaelemendid/KATSU/5-EURONE-ESIMENE-SEERIA.

Iga sent on väärtuslik

Üks euro on 100 senti. Euromünte on kaheksa nimiväärtusega: 1, 2, 5, 10, 20 ja 50 senti ning 1 ja 2 eurot. Iga mündi materjal, suurus, mass ja paksus on erinevad. Euromüntide üks külg on ühine ja sümboliseerib Euroopat. Sinna küljele on suures kirjas märgitud ka mündi nimiväärtus.

Ka müntide ehtsust saab tuvastada mitmel viisil. Kõige lihtsam on jätta meelde, et euromüntide servad on katsudes erisugused. Vasksetest müntidest on 1- ja 5-sendise serv sile, 2-sendise serv aga soonega. Kuldsetest müntidest on 10- ja 50-sendise serv sälguline ning 20-sendise serval on seitse sälku vaheldumisi sileda pinnaga. 1- ja 2-eurosed mündid sisaldavad nii kuldset kui ka hõbedast metalli. 1-eurose mündi serval on kolm peente tihedate sälkudega osa vaheldumisi kolme sileda osaga. 2-eurose mündi serval on peened tihedad sälgud ja sissepressitud tekst, mis on igas riigis erinev.

Üksikasjalikumat teavet euromüntide kohta saad veebilehelt
http://www.uus-euro.eu/Euromuendid/Euromuendid2/Uehine-kuelg/1-sent

Vaata ka mälestus- ja meenemüntide kohta:
http://www.eestipank.ee/sularaha/meenemundid

Kuidas valmivad eurod?

Raha valmistamise üksikasjadesse on pühendatud vaid väike rühm inimesi ja turvalisuse küsimustesse suhtutakse väga rangelt. Pangatähti ja münte tohivad valmistada üksnes erilitsentsiga ja hästi turvatud tootjad.

Pangatähtede paber
Pangatähtede paber on vastupidav ning erineb tavalisest kirjapaberist. Rahapaber on iseloomuliku krobelise tekstuuriga. Seda valmistatakse puuvillast, mille pikad kiud tagavad vastupidavuse rebimisele ja voltimisele.

Turvalisuse suurendamiseks segatakse rahapaberi valmistamisel paberimassi sisse palja silmaga nähtavaid või ultraviolettvalguses helendavaid kiukesi. Lisatakse ka turvaniit ja valmistatakse vesimärgid. Vesimärkide tootmisel moodustuvad rahapaberisse õhemad kohad, mis vastu valgust vaadates näivad heledamad kui ülejäänud paber, ja paksemad kohad, mis paistavad tumedamad.

Pangatähtede trükkimine paber
Pangatähtede trükkimisel kasutatakse erinevat trükitehnoloogiat, mis aitab luua kas pangatähe graafilise tausta, paigutada turvaelemente esi- ja tagaküljel kohakuti, tekitada pangatähel reljeefsuse ehk sõrme all tuntavad kõrgemad pinnad või trükkida väga väikest, ainult luubiga loetavat mikrokirja. Pärast trükkimist kinnitatakse paberile kuumpressimise teel hologrammmärk või -riba.

Trükipoognaid ja -kvaliteeti kontrollitakse tootmisprotsessi käigus korduvalt. Seda tehakse nii vahetult tootmisliinil kui ka pärast seda. Kontroll võib hõlmata kas üksikuid poognaid või kogu toodangut. Tootmisprotsessi lõpus toimuva automaatse kvaliteedikontrolli käigus kõrvaldatakse ja hävitatakse defektiga pangatähed automaatselt.

Müntide vermimine
Metallraha valmistamise ettevõtet võib nimetada müntlaks, mündikojaks või rahapajaks. Müntide valmistamiseks kasutatakse mitmesuguseid sulameid. Sobivast sulamist toodetakse lehtmaterjal, millest lüüakse (stantsitakse) välja ringikujulised münditoorikud.

Müntide vermimisel pressitakse mündi pinnale sobiva kujundusega reljeef. Selleks tuleb kõigepealt valmistada tööriistad. Mündi kujunduse järgi valmistatakse esimesena ematempel, mille põhjal toodetakse töötemplid. Töötemplitega vermitakse masinate abil toorikutest mündid. Mündi massi ja diameetrit kontrollib vermimismasin automaatselt, lisaks tehakse pisteliselt müntide visuaalset kontrolli.

Raha tellivad euroala keskpangad koos

Euroopa Keskpank ja euroala keskpangad trükivad eurorahatähed üheskoos. Keskpankade sularahaeksperdid analüüsivad, kui palju on pangatähti euroalal vaja, ja selle tulemusena kinnitab Euroopa Keskpank, kui palju pangatähti tellitakse eurosüsteemis kokku ja millises koguses münte lastakse ringlusse. Euroopa Keskpank kinnitab ka, kuidas jaguneb pangatähtede tootmisplaan riikide vahel ehk milliseid pangatähti ja kui palju iga keskpank toodab.

Euroalal ei tooda iga riik kõikide nimiväärtustega pangatähti, vaid pangatähtede tootmine tellitakse ühiselt ning kogused ja kulud jagatakse selle põhjal, milline on riigi keskpanga osalus eurosüsteemis.

Esimesed europangatähed, mille tootmise eest vastutas ka Eesti Pank, trükiti 2012. aastal. Selleks tegi Eesti Pank koostööd mõnede teiste euroala keskpankadega, sest nii oli see soodsam. Eesti riigi tähiseks nendel europangatähtedel on D-täht.

Loe lisaks: kuidas tekkis raha?

Kas oled rahatähte või pangakaarti käes hoides mõelnud, mida raha tegelikult tähendab ja milliseid võimalusi see annab?

Kulgeme mõttes tagasi aegadesse, mil raha puudus. Mis oleks saanud siis, kui pealik Lembitu oleks tahtnud sepp Kalevilt osta ühe tööhobuse eest kolm rõngassärki, aga sepp Kalev oleks tahtnud pealik Lembitu käest vastu hoopis karunahku – mitu karunahka vastaks aga ühe tööhobuse väärtusele?

Niisugune muistne vahetuskauba tegemine ehk bartertehing võis kujuneda üksjagu keerukaks. Bartertehingu tähtsaim tunnus on, et vahetatakse teatud väärtusega kaupu. Tänapäeval aitab selliseid olukordi lahendada raha.

Raha on arvestusühik. Rahaga saab selgelt väljendada kaupade väärtust, sissetulekute ja kulutuste suurust ning neid omavahel võrrelda. Raha on kauplemisel vahetus- ja maksevahend, sest kõiki kaupu saab vahetada raha vastu. Lisaks on raha väärtuse säilitaja: raha väärtus jääb enamasti kauaks alles, raha saab koguda ja kasutada pika aja jooksul.

Raha vormid

1. Primitiivne raha
Primitiivne raha on kaup või saadus, millele on määratud kindel, kokkuleppeline väärtus.

Primitiivne raha ei ole tänapäeval kõikjalt kasutuselt kadunud.

Mõned rahvad Vaikse ookeani saartel kasutavad seniajani rahana kaurikarpe.

Primitiivseks rahaks saab olla kaup, mis paljudele meeldib ning mida on lihtne transportida.

Eesti NSV, 1978 Oma primitiivne raha oli kasutusel ka Nõukogude Eestis. Rahal ei olnud õiget väärtust, sest kaubast oli suurem puudus kui rahast. Nii tasutigi teenuste eest pigem viina, bensiini või kommikarbiga. Mõnikord tegi pudel või kommikarp pika ringi ja jõudis lõpuks algse omaniku juurde tagasi.

2. Väärismetallid
Väärismetalle oli võrreldes muude kaupade ja saadustega maksevahendina mugavam kasutada, sest need ei riknenud ning olid piisavalt raskesti kättesaadavad, et säilitada oma väärtus. Väärismetalle tuli kauplemisel kaaluda ja vajaduse korral tükeldada.

Vana-Kreeka turuplats, 752 eKr Pedantsete kauplejate puhul võis kaalurahaga kauplemine võtta päris palju aega …

3. Mündid
Mündid olid esialgu kindla kaalu ja metallisisaldusega väärismetallist plönnid, millele oli löödud valitseja märk, kinnitamaks mündi väärtust. Kindla nimiväärtusega münt sisaldas kokkulepitud koguses hõbedat, kulda või vaske. See tegi arveldamise mugavamaks.

Metallkangi tükeldamise ja metallitükkide kaalumisega võrreldes oli münte lihtsam õigesse summasse lugeda.

Tallinn, Raekoja plats, 1516 Kui talumees tahtis keskaegses Tallinnas oma pudulojuse maha müüa, üüris ta esmalt turufoogtilt müügiplatsi. Ja kui hind näiteks 5 marga peale kokku lepiti, võis ostja anda 2 poolemargast, 8 veerandmargast ja hulga killinguid ning penne.

4. Paberraha
Paberraha kujunes välja kirjalikest tõenditest, mida kullassepad ja teised raha hoiustajad hakkasid väljastama neile, kes olid oma metallraha nende kätte hoiule andnud. Suurte metallrahakogustega võrreldes sai paberraha mugavamalt ja kiiremini transportida.

Peterburi, Talvepalee, 1748 Näiteks olid Venemaal enne paberraha kasutuselevõttu käibivate vaskrahade kogused kasvanud hiiglaslikeks. Venemaal lasi esimesed rahapaberid ehk assignaadid käibele Katariina II 1769. aastal.

5. Plastraha
Plastraha ehk pangakaarti saab tänapäeval kasutada pangaautomaatides ja kaardilugejates ning see on paberrahast mugavam ja kiirem. Pangakaartide võidukäik algas 1960. aastatel, ent paber- ja plastraha eksisteerivad praeguseni kõrvuti.

Tallinn-Dubai, 2011 Ettevalmistusi välismaareisiks võib teha erinevalt: kas kulutades aega ja lisaraha valuutavahetusele või kasutada reisile eelnevat aega muudeks vajalikeks toimetusteks.

6. Kontoraha
Tulevik kuulub nn kontorahale, millega saab juba praegu teha makseid arvuti või mobiiltelefoni kaudu kontolt kontole.

Tallinn, 2033 Tulevikus pole rahal võib-olla enam mingit füüsilist vormi: piisab, kui näitad kassas sõrmejälge või võtmehoidjat või lausud oma maksmise soovi, mille elektroonika registreerib.

Loe lisaks: miks on sularahavarud vajalikud?

Keskpangad teevad raha tootmise küsimustes tihedat koostööd, et jagada üksteisega kogemusi ja plaanida täpselt parajaid rahakoguseid. Miks on sularaha vaja täpselt plaanida?

Esiteks on raha kättesaadavus üks kindluse ja usaldusväärsuse märke. Kujuta ette, mis tunne võiks olla, kui lähed ühel heal päeval panka ja seal öeldakse sulle, et raha on otsas ja seda juurde ei saa. Paanika? Loomulikult on tänapäeval võimalik ka ilma sularahata toime tulla, kuid alati leidub inimesi, kellele meeldib kasutada just sularaha. Seetõttu on tähtis, et keskpangal oleks alati piisavalt sularahavarusid, sest see on üks osa kogu majanduse toimimisest.

Teiseks on sularahatootmine pikaajaline protsess ehk ootamatuid tellimusi ei ole võimalik kiiresti täita. Kui raha valmistatakse liiga vähe, siis tekib sularahapuuduse oht.

Kolmandaks on sularaha tootmine seotud kuludega. Igaüks meist jälgib oma kulusid ja peab silmas, et need oleksid mõistlikud. Nii teeb seda ka Eesti Pank, seejuures peab ta arvesse võtma, et kui toodetakse liiga palju raha, siis tuleb seda hoiustada, kuid see tähendab lisakulusid.