Intressitõusud - korduma kippuvad küsimused

Intressimäärade muutmine on keskpanga peamine tööriist majanduses nõudluse ja aktiivsuse mõjutamiseks. Intressimäärade tõstmine muudab laenuraha kallimaks ning selle tagajärjel ostetakse vähem kaupu ja teenuseid. Tänu sellele leeveneb hinnasurve. Majanduse langusperioodil muudab aga intressimäärade langetamine laenuraha odavamaks, mis hõlbustab selle kasutamist majanduse elavdamiseks, ergutades kaupade ja teenuste ostmist ning soodustades investeeringuid. Intressimäärade tõstmine mõjutab majandust kõige enam nendes valdkondades, kus laenuraha rohkem kasutatakse, näiteks kinnisvaraturul või laenuga rahastatavate kallimate kaupade (nt autod jms) ostmisel.

Pärast üleilmset finantskriisi olid keskpankade intressimäärad väga pikalt väga madalad ja paiguti isegi miinuses. Samuti süstisid keskpangad majandusse uut raha (loe: trükkisid raha), ostes investorite käest väärtpabereid. Sellise tavatu tegevuse põhjuseks oli see, et hinnatõus oli langenud majanduse jaoks ohtlikult madalale tasemele. Liiga madal hinnatõus on majanduse jaoks probleem, sest toob mõne aja pärast kaasa tööpuuduse kasvu.

Perioodi, kus keskpankade intressid olid väga madalal ja keskpangad „trükkisid raha“, lõpetas majanduse arvatust kiirem taastumine, kui koroonapandeemia piirangud lõppesid.

Euribor on intressimäär, mis kujuneb pankadevahelisel rahaturul ja näitab, mis hinnaga on Euroopa suured pangad valmis üksteisele raha laenama.

Keskpank euribori ei kehtesta, kuid keskpanga rahapoliitiliste intressimäärade tase mõjutab selle kujunemist. Kommertspankadel on võimalik rahaturu asemel ka keskpanga kaudu raha laenata ja hoiustada, mistõttu kujuneb rahaturu intressimäär ehk euribor selle alusel, milliseks oodatakse kujunevat keskpanga rahapoliitilisi intressimäärasid.

Euribori (eelkõige 6 kuu euribori) kasutatakse Eestis laenude alusintressimäärana. Euriborile lisandub riskimarginaal, mis pakub panga jaoks lisakindlust juhuks, kui klient ei suuda võlga tagasi maksta. Iga kliendi puhul on risk erinev ja seega on erinev ka kliendi riskimarginaal.

Pikalt väga madalal tasemel, seejuures mitu aastat ka negatiivne olnud kuue kuu euribor ületas nullipiiri 2022. aasta kevadel ja on kerinud 2023. aasta juuni  alguseks  üle 3,7%. Selline intressimäärade tase ei ole ajaloolises võrdluses erakordselt kõrge, vaid on tasemel, mida pikemas vaates võiks pidada pigem normaalseks.

Rahapoliitika peab tagama, et kiire hinnatõus majanduses ei juurduks ning taanduks võimalikult kiiresti. Varajane sekkumine intresside kergitamise abil vähendab vajadust neid hiljem veelgi hoogsamalt tõsta.

See, et hinnatõusuootused ei suureneks ega kinnistuks 2% tasemest kõrgemal, eeldab otsustavat reageerimist. 2022. aasta juulist on Euroopa Keskpank tõstnud euroala alusintressimäärasid euro käibeloleku aja kõige kiiremas tempos. Intressimäärade kergitamise eesmärk on pidurdada hinnakasvu euroalal 2% tasemele. (Vaata allpool vastust küsimusele „Miks on Euroopa Keskpanga inflatsioonisiht 2%?“)

Liiga vara ja liiga riskantne on eeldada, et majandusaktiivsuse langus toob iseenesest kaasa ka hinnatõusu raugemise. Eriti kui pidada silmas, et tänu madalamatele energiahindadele on majandusaktiivsus suurenenud ja majanduse väljavaade mõnevõrra paranenud. See kõlab vastuoluliselt, kuid praegune rangem rahapoliitika (loe: kõrgemad intressimäärad) aitab vältida märksa suuremaid laenumakseid tulevikus. Kui keskpangad ebaleksid praegu intressimäärade tõstmisel, tuleks neid hiljem tõenäoliselt kergitada veelgi kõrgemale, et hinnatõusu ohjeldada. Vaid hinnatõusu kontrolli alla saades hakkab inimeste ostujõud taas kasvama ning ettevõtjatel tekib suurem kindlustunne investeeringute tegemiseks ja töökohtade loomiseks. Aegamööda taastub ka palga ostujõud, kuid kui see toimub liiga kiiresti ja näiteks energiahindade tipptaseme tõttu, on tulemuseks tööjõukulude kõrge tase, mis kahjustab eriti eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet. Kui konkurentsivõime saab löögi, siis selle tulemusel kasvab tööpuudus ning seeläbi ühiskonna jaoks jäädavalt kaotatud inimtööaastad. Ostujõu mõningane langus kiire hinnatõusu järel ning endise ostujõu taastumine mõne aasta jooksul on hind, mida ühiskond maksab selle nimel, et hõive oleks võimalikult kõrge ja võimalikult suurel hulgal inimestel säiliks töökoht ka ajal, mil majandus alles kohaneb uute hinnatasemetega.  

Intressimäärade tõus tähendab kodulaenu võtnutele laenumaksete suurenemist.

Euribori tõus 0%lt 3%ni lisab keskmisele eluasemelaenuvõtja (laenujääk ligikaudu 50 000 eurot) kuumaksele umbes 75 eurot ehk 4,5% netosissetulekust (üksiktaotleja). Viimastel aastatel laenu võtnute (laenujääk umbes 100 000 eurot) kuumaksele lisandub euribori sellise tõusu korral 150 eurot ehk 9% netosissetulekust (üksiktaotleja). Koos kaastaotlejaga on laenumaksete osakaal sissetuleku suhtes väiksem.

Intressimäärade tõusul on inimeste, sh laenuvõtjate, hakkamasaamisele palju väiksem mõju, kui üldisel elukalliduse tõusul ja energiahindadel. Suurimat riski inimeste toimetulekule kõrgemate intressimääradega kujutab töökoha kaotus. Võimalikke raskusi laenumaksetega toimetulemisel võivad aidata leevendada läbirääkimised panga ja laenuvõtja vahel.

Kommertspangad on Eesti Panga nõudmisel juba aastaid eluasemelaene väljastades hinnanud laenuvõtjate maksevõimet ka 6% koguintressimäära (s.t ligi 2% marginaali ja umbes 4% euribori) juures. See on vähendanud ohtu, et intressimäärade tõustes suurenevad oluliselt raskused laenude tasumisega. Eesti Panga mudelarvutused näitavad, et intressimäärade kergitamine (euribori tõus vähemalt 6%ni) ei tõsta märkimisväärselt nende inimeste hulka, kes võiksid laenumaksega hätta jääda.

Eestis on laenuvõtjate sissetulek valdavalt keskmisest suurem (ligikaudu 30%). Sellest võib järeldada, et laenuvõtjate toimetulek on vaatamata intressimäärade kasvule valdavalt parem kui muul osal elanikkonnast. Üle 60 päeva viivises olevate laenude osakaal on Eestis 0,2%, mis on ajalooliselt väga madal tase.

Ujuv intressimäär on olnud hea valik ajal, mil intressimäärad olid tavatult madalad. Kui laenuvõtja eelistab kindlat teadmist, kui suureks laenumaksed edaspidi kujunevad, on võimalus intressimäär mõneks ajaks fikseerida. Intressi fikseerimine tähendab reeglina aga kõrgemat intressi, kui on fikseerimise hetkel ujuvintress (loe: euribor). Fikseerimise hetkel on intressitase kõrgem, sest pank peab seda kliendile pakkudes arvestama intressitõusu võimalusega. Pangal pole majanduslikult mõistlik pakkuda kliendile odavama hinnaga laenu võrreldes sellega, mida pank ise saaks turult laenates – see tähendaks, et pank maksab kliendile selle eest, et klient võtab pangalt laenu.

Hoiuseintressid reageerivad viitajaga nii intressimäärade tõusule kui ka langusele, sõltuvalt lepingute kestusest.

Hoiuste intressimäärad võivad olla pangati erinevad, sõltudes sellest, kuidas pangad oma tegevust rahastavad. Ehk teisisõnu sellest, kui palju kaasatakse kapitali võlakirjaturgudelt ja kui palju vajatakse oma tegevuse rahastamiseks hoiuseid. Suuremad pangad Eestis on hästi kapitaliseeritud ja likviidsed. Seetõttu on neil pankadel väiksem vajadus hoiuseid kaasata kui väiksematel pankadel, mille kapitalipuhvrid on pisemad ja likviidsusvaru (loe: vaba raha) väiksem. Seetõttu on väiksemate pankade pakutavad hoiuseintressimäärad tihti kõrgemad.

Hoiuseintressi määra kujunemisel on tähtis roll majandusaktiivsusel ja sellest tingitud laenunõudlusel ning pankade omavahelisel konkurentsil. Euroopa Keskpanga intressimäärade tõstmise järel ja kiiresti kasvavate väiksemate pankade eestvedamisel on tähtajaliste hoiuste intressimäärad Eestis kasvanud.

Hoiuseintresside tõustes on mõistlik hoida vaba raha tähtajalistel hoiustel, sest seal teenib kõrgemat intressi. Kui hoida raha lihtsalt arvelduskontol (ehk nõudmiseni hoiusel), on intress minimaalne.

Keskpanga peamine tööriist hinnatõusu pidurdamiseks on intressitõusud, mis oma olemuselt peaksidki majandust jahutama ja seeläbi ka hinnakasvu pärssima. Kiire hinnatõus on kahjulik nii majandusele kui ka ühiskonnale tervikuna ning pikas plaanis on inimeste ja ettevõtete „rahakoti“ jaoks hoopis suurem probleem kiire hinnatõus kui laenumaksete suurenemine intressitõusu tõttu. Kui peaks juhtuma, et kiire hinnatõus juurdub majanduses tugevalt, võib olla vajalik tõsta intressimäärad veel kõrgemale tasemele. Sellisel viisil kiire hinnatõusu väljajuurimine võib aga majanduses kaasa tuua lühiajalisi kaotusi: põhjustada majanduslangust ning tööpuuduse märgatava kasvu.

Hinnastabiilsus (loe: aeglane ja stabiilne hinnatõus) on seaduse järgi kõige tähtsam ülesanne, mis on antud kõikidele euroala keskpankadele, sh Euroopa Keskpangale ja ka Eesti Pangale. Seda seadusest tulenevat peamist ülesannet tuleb arvestada otsuseid tehes – kui euroala hinnatõus läheb liiga kiireks, siis tuleb euroala keskpankadel sellele reageerida ja hakata hinnatõusu ohjeldama.

Laenuraha kallinemisega on kahanenud nõudlus kinnisvara ostmise järele, mis on omakorda toonud kaasa kinnisvarahindade kiire kasvu peatumise.

Eesti Panga hinnangul on kokkuvõttes hea, et kinnisvaraturul on pärast lühiajalist buumi 2021.–2022. aastal toimunud mõõdukas rahunemine. Kiirelt kasvanud kinnisvarahinnad viisid kinnisvara ülehinnatuseni ning inimeste võime seda osta kahanes.

Eesti Panga hinnangul pole 2023. aasta mai seisuga näha suuremaid maksevõimeprobleeme. Kodulaenu tagasimaksmine on muutunud tõsiseks probleemiks keskmiselt ühele laenuvõtjale 800 hulgast. Ettevaates võib mõnevõrra suureneda inimeste ja ettevõtete arv, kes satuvad laenude tagasimaksmisel raskustesse, kuid nende osakaal jääb siiski väga väikseks.

Laiemat ohtu Eesti finantssüsteemile seoses intressitõusudega Eesti Pank ei näe. Pangad on hästi kapitaliseeritud ning laenude väljastamisel on nad järginud keskpanga nõuet kontrollida, et laenutaotleja tuleks laenumaksete tasumisega toime ka 6% koguintressimäära juures.

Intressimäärade tõus avaldab suuremat mõju sektoritele, kus finantsvõimendus ja intressikulude osakaal on kõrge, näiteks energiasektor, kinnisvara, põllumajandus ja metsandus.

Intressimäärade tõus tähendab ettevõtjatele laenuraha kallinemist, mis võib nõuda ärimudelite kohandamist ja investeerimisplaanide ülevaatamist. Samas on Eesti ettevõtete rahaline seis valdavalt hea ja praegune intressimäärade tase pole neile üldiselt üle jõu käiv. Kui ebakindlus majanduse ja intressimäärade edasise kasvu suhtes hajub, julgevad ettevõtted tõenäoliselt taas praegusest rohkem investeerida ja laenata.

Laenukulude kasv koos kiire inflatsiooniga vähendab tarbijate ostujõudu ja seega ka nõudlust kaupade ja teenuste järele. 

Alusintressimäärade tõus muudab laenuraha hinna kallimaks ka valitsustele.

Laenamine kriisi ajal selle negatiivse mõju leevendamiseks on põhjendatud, kuid Eestis näitavad prognoosid, et riigieelarve tulude-kulude tasakaal on püsivalt paigast nihkunud. Intressikulude võrra jääb vähem eelarvevahendeid muudeks tegevusteks ning kasvava riigivõlaga on keerulisem vastu panna järgmistele kriisidele.

Kui pandeemia eel ulatus Eesti riigivõlg 2,5 miljardi euroni, mis moodustas 8‒9% SKPst, siis 2023. aasta esimeses pooles on see umbes 6,5 miljardit ehk ligikaudu 18% SKPst. Prognooside järgi võla kasv jätkub, ulatudes mõne aasta pärast 11,5 miljardi euroni ehk 26%ni SKPst. Suurema võlakoormuse ning Ukraina sõjast tingitud geopoliitilise riskipildi muutusega kaasneb suurem intressikulu. Kui 2021. aastal kulus Eestil riigivõla intressideks 8 miljonit eurot, siis paari aasta pärast võib kuluda juba 240 miljonit eurot.

Kui valitsemissektori eelarvepuudujääk püsib 3% juures, siis Eesti võlakoormus kahekordistub järgmise kümne aastaga. 4%-suuruse intressitaseme juures tuleks siis riigil intressimakseteks tasuda igal aastal summa, mis on võrdväärne kuludega politseile ja päästele. Kõrgem võlakoormus paraku ei tähenda ajutist ja ühekordset, vaid püsivat, iga-aastast väljaminekut, mis jätab väiksema osa maksutuludest riigi jooksvate kulude tegemiseks.

Alusintressimäärade tõus jõuab majapidamiste ja ettevõteteni peamiselt pankade vahendusel.

Pankade tavalisest suurem kasum tekib sellest, et laenu- ja hoiuseintressides kajastuvad intressimäärade muutused erinevas tempos. Kui laenuintressidesse jõuavad muutused Eestis poolaasta sammuga (enim kasutatav viitintress on 6 kuu euribor), siis hoiuseintressides toimuvad muutused märksa aeglasemalt. Vastupidises olukorras, kus intressimäärad kiiresti langeksid, kannaksid pangad pigem kahjumit või teeniksid väga väikest kasumit.

Panganduse roll ühiskonnas on olla n-ö majanduse vereringe, rahastades inimeste ja ettevõtete tegevusi. Et see toimiks, on vajalik, et pangad talletaksid headel aegadel teenitud kasumi kapitalina ning oleksid dividendide maksmisel mõõdukad. Nii on pankadel ka võimaliku majanduskriisi puhuks olemas puhvrid, et katta kahjumeid ning jätkata majanduse rahastamist ka rasketel aegadel. Kui pangad ei pane kõrvale piisvalt kapitali, tuleb neil kriisi ajal tegeleda probleemlaenudega ning kannatab uute laenude väljastamine ja seetõttu ka majanduse taastumine.

Pankade kasumid olid Eestis enne 2009. aasta majanduskriisi samuti keskmisest suuremad ning suures mahus paigutati need ka kapitali. Tänu sellele suutsid pangad katta kriisiga kaasnenud laenukahjumeid ja väga hästi rahastada Eesti majanduse kiiret taastumist alatest 2010. aastast.

Pangaklientidel tuleb olla aktiivne ja nõudlik ning hinnata erinevate pankade konkureerivaid pakkumisi nii uusi laene võttes, olemasolevaid refinantseerides või raha hoiustades.

Juba on võimalik olnud täheldada nii tähtajaliste hoiuste intressimäärade tõusu kui ka mõningast laenumarginaalide langust.

Rekordtaseme saavutas euroala inflatsioon 2022. aasta oktoobris. Sealt edasi on hinnatõus aeglustunud eelkõige tänu energiakandjate hinna alanemisele ning pandeemiast tingitud tarneprobleemide leevenemisele. Oma osa on ka kõrgemal võrdlusalusel ehk aastatagustel kõrgematel hindadel. Hinnatõus euroalal on siiski endiselt liiga hoogne võrreldes 2%ga, mis on Euroopa Keskpanga eesmärk.

Eriti oluline on, et alusinflatsioon hälbib oluliselt 2% sihist. Alusinflatsioon tähendab hinnatõusu, millest on välja jäetud väga heitlike hindadega energia ja toit. Kiire alusinflatsioon näitab, et majanduses laiemalt ei ole hinnakasv pidurduma hakanud. Alusinflatsiooni mõjutab näiteks see, kas ettevõtjad on kasvanud sisendihinnad juba kandnud üle toote lõpphinda või alles plaanivad seda teha. Samamoodi on tähtis, kui palju on kiire hinnatõus mõjutanud palgakasvu ja see omakorda inflatsiooni. Keskpangad jälgivad alusinflatsiooni selle mõttega, et just seal avalduvaid püsivamaid hinnasurveid saab keskpank oma rahapoliitikaga (loe: intressitaseme ehk laenuraha hinnaga) paremini mõjutada.

Intressimäärasid ei saa keskpank langetada enne, kui on veendunud, et hinnatõus on kindlalt pidurdumas 2% juurde. Ainuüksi inflatsiooni hetkenumbri jälgimisest ei piisa. Vaja on analüüsida erinevaid arengusuundi, sh inflatsiooniootusi ja palganõudmisi, ning hinnata juba tehtud otsuste mõju.

Euroopa Keskpank kohandab intressimäärade taset sõltuvalt sellest, mis toimub majanduses ja eelkõige sellest, kui suur on hinnatõus. Intressimäärad peavad kerkima seni, kuni võib olla kindel, et inflatsioon on püsivalt liikumas soovitud 2% taseme suunas. Ja ka siis on mõistlik eeldada, et intressimäärad jäävad mõneks ajaks sinna tasemele, kuhu nad on tõusnud ning kohest intresside langetamist pole põhjust oodata.

Euroopa Keskpanga (ja kõikide euroala keskpankade) põhieesmärk on hoida 1–2 aasta perspektiivis euroala hinnatõus 2% lähistel. 2% on majandusteadlaste hinnangul sobiv siht, sest:

1) see võimaldab ettevõtetel, inimestel ja valitsustel teha pikaajalisi plaane selle kohta, millal laenata ja millal säästa;

2) see on piisavalt palju kõrgem nulltasemest, mille puhul hinnatase keskmiselt ei muutuks üldse. See oleks ohtlik, sellega kaasneks pikki perioode, mil hinnad alanevad. Hindade üldine langus toob aga kergesti kaasa hindade langusspiraali, kus inimesed hakkavad oste edasi lükkama lootuses, et tulevikus on hind veelgi madalam. Selle mõjul väheneb ostmine, misjärel on vaja vähem toota ning kokkuvõttes jäävad paljud inimesed tööta.

Eesmärgi juures on oluline ka 1–2 aasta perspektiiv. See tähendab, et Euroopa Keskpank ei tee intressiotsuseid käesoleva hetke hinnatõusunumbrite järgi. Keskpanga eesmärk on seada intresse ja muid samme nii, et 1–2 aasta pärast oleks hinnatõus 2% juures. Taoline tulevikku vaatav lähenemine põhineb sellel, et keskpanga sammude (laenuraha hinna kallimaks või odavamaks muutmise) täielik mõju jõuab majanduses kohale märkimisväärse viivitusega.

Keskpanga intressiotsuste kogumõju ei avaldu inflatsioonile kohe, vaid viitajaga. Kõige suurem on intressitõusu mõju 1-2 aasta pärast.
Prognoosid muutuvad pidevalt, sest inflatsiooni mõjutavad välistegurid (nafta ja muude toormete hinnad) on viimasel kümnendil olnud erakordselt hüplikud. Näiteks prognoosis Euroopa Keskpank 2023. aasta märtsis, et inflatsioon jõuab 2% lähedusse 2025. aasta jooksul.