8/2020 Tairi Rõõm ja Orsolya Soosaar. Pensionivara sooline lõhe Euroopas: kahekümne riigi andmetel põhinev analüüs
Eesti Panga Toimetised 8/2020
The gender gap in pension wealth in Europe: Evidence from twenty countries
Käesolevas uurimuses analüüsime soolisi erinevusi penisonivarades kahekümnes Euroopa Liidu liikmesriigis. Uuringus käsitletakse pensionivara soolist lõhet kahest aspektist. Esmalt vaatame meeste ja naiste vahelisi erinevusi pensionivara omamise määras ning teiseks analüüsime, millised on erinevused pensionvara mahus.
See, et naised koguksid meestega samaväärselt pensionivara, on oluline mitmel põhjusel, aga eelkõige Euroopas aset leidnud demograafiliste arengute tõttu. Sündimuse vähenemine ja rahvastiku vananemine on survestanud Euroopa riikide valitsusi vähendama oma pensionisüsteemide sõltuvust jooksvast maksutulust ja suurendama inimeste isiklike pensionisäästude rolli. Mida enam aga rahastatakse pensioni väljamakseid isiklikele kogumiskontodele kogunenud pensionivaradest, seda vähem on pensionisüsteemis võimalusi tulude ümberjagamiseks. Seetõttu suurendab kogumispensionite osatähtsuse kasv pensionivara ebavõrdsust ning süvendab ka soolist lõhe pensionivarades. See avaldab tulevikus negatiivset mõju naiste pensionidele ning suurendab nende vaesusriski pensionieas, seda enam, et naiste oodatav eluiga on pikem ja võrreldes meestega peab nende pensionisäästudest jaguma pikemaks ajaks. Lisaks rahvastiku vananemisele on Euroopas viimastel aastakümnetel vähenenud abiellumise ja suurenenud lahutuste määr, mis vähendab võimalusi varasid peresiseselt ümber jaotada ja vanaduspõlves on naised järjest enam sõltuvad vaid isiklikest elu jooksul kogutud säästudest. Kõike eeltoodut arvesse võttes on oluline mõista, kui suur on sooline ebavõrdsus pensionivarades, ja analüüsida, mis on ebavõrdsuse põhjused, mis ongi käesoleva uurimuse eesmärk.
Erinevalt soolisest palgalõhest, mille kohta on teaduskirjandust küllaldaselt, pole meeste ja naiste vahelist ebavõrdsust erinevate varakomponentide lõikes seni kuigi palju uuritud. See on peamiselt tingitud andmete kättesaadavusest. Sooliste lõhede analüüsimiseks on vaja isikutaseme andmeid, aga varade kohta kogutakse andmeid leibkonna tasandil. Pensionivarad on selles osas erandiks, kuna pensionikontod on isikupõhised ja ka sellekohased andmed on isiku tasandil kättesaadavad. Meie kasutame oma uurimistöös 2017. aasta leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringut (Household Finance and Consumption Survey, HFCS), mis hõlmab andmeid kahekümne Euroopa riigi elanike pensionisäästude kohta. Selle andmestiku peamine eelis on ühtlustatud andmete olemasolu laia ringi riikide kohta. Lisaks on puuduvad vaatlused mitmekordselt imputeeritud ning andmestik sisaldab arvukaid taustatunnuseid, mida saab regressioonides arvesse võtta. Meile teadaolevalt on käesolev uurimus esimene, kus hinnatakse paljusid riike hõlmava andmestiku põhjal soolist ebavõrdsust nii pensionivarade omamise määras kui ka varade mahus.
Lisaks pensionivara kogumahule vaatleme eraldi varasid kohustuslikel ja vabatahtlikel pensionikontodel. Vabatahtlike pensionivarade omamise (nt Eestis III samba varade omamine) puhul on tegemist inimese individuaalse valikuga ning otsus nende varade kogumise kohta sõltub otseselt inimese enda säästmis- ja investeerimiseelistustest. Kohustuslike varade kogumine (Eestis II samba varad) toimub aga sõltuvalt riiklikust pensionisüsteemist kas automaatselt mingi protsendina palgatulust või on seotud töökohaga, olles sealjuures vaid üks tegur, mida töökoha valikul kaalutakse. Seepärast võivad sooline ebavõrdsus ja selle põhjused vabatahtlike ja kohustuslike pensionivarade puhul erineda ning neid tuleks analüüsida eraldi.
Oma artiklis võtame me esmalt vaatluse alla kogu rahvastiku soolise pensionivara lõhe, mis on leitud sõltumata pensionivara omamisest. See moodustub kahest komponendist: pensionivara omamise tõenäosusest ja varade keskmisest väärtusest vara omamise korral. Enamikus valimiga hõlmatud riikidest on sooline lõhe varade mahus suurem kui lõhe vara omamise määras. Analüüsitud riikides on meestel võrreldes naistega suurema tõenäosusega pensionivara, kuid enamikul juhtudel pole see erinevus statistiliselt oluline. Pensionivara omamise tõenäosus on meeste hulgas statistiliselt oluliselt suurem seitsmes riigis (Iirimaa, Itaalia, Küpros, Madalmaad, Malta, Poola ja Saksamaa) ja naiste hulgas ühes riigis (Eesti). Tingimusel, et pensionivara omatakse, on meestel pensionivarasid rohkem kui naistel, ent sooline erinevus ei ole taas enamasti statistiliselt oluline. Pensionivara mediaanväärtus on meeste hulgas statistiliselt oluliselt suurem üksnes kolmes riigis (Itaalia, Poola ja Saksamaa).
Kogu rahvastiku põhjal arvutatud sooline pensionilõhe kipub olema suurem meie valimis olevates Lääne-Euroopa riikides ja väiksem või statistiliselt ebaoluline Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikides. Sellel erinevusel on mitmeid põhjusi. Esiteks on KIE riikides ajaloost tulenevalt naiste hõive suhteliselt kõrge ning sooline hõivelõhe madal. Teiseks loodi KIE riikides II ja III sambal põhinevad kogumispensioni süsteemid hiljem kui Lääne-Euroopas. Kolmandaks kehtib enamuses KIE riikidest kohustuslik kogumispensioni süsteem, mistõttu kogumispensioni osalusmäärad on nii meeste kui naiste seas ühtlaselt kõrged. Kõigil neil põhjustel on pensionide ebavõrdsus väiksem ning soolised lõhed pensionivarades madalad. Kolmes valimisse kaasatud riigis, kus sooline erinevus pensionivarades on väikseim - Leedus, Slovakkias ja Sloveenias - on ka üldine varade ebavõrdsus väikseim. Meie uurimus näitab, et keskmiselt on sooline pensionilõhe suurem kui sissetulekulõhe. Arvestades kogumispensionil põhinevate pensionisüsteemide osatähtsuse järkjärgulist kasvu Euroopas, osutavad meie uurimuse tulemused sellele, et tulevikus suureneb ka sooline lõhe pensionituludes.
Selleks et analüüsida erinevate isikupõhiste ja leibkonnaga seotud tegurite mõju soolisele lõhele pensionivarades viime läbi regressioonianalüüsi. See võimaldab ka hinnata, kui suur on selgitamata lõhe pensionivarades, s.t. see osa lõhest, mida ei ole võimalik selgitada mudelis sisalduvate tunnustega, nagu näiteks sissetulek, tööstaaž, jne. Kasutame Heckmani kaheetapilist metoodikat: esimeses etapis modelleerime pensionivara omamise tõenäosust ja teises etapis varade jooksvat väärtust, korrigeerides sealjuures valikunihet. Arvutame välja selgitamata soolise lõhe pensionivarades kokku ning eraldi vabatahtlike ja kohustuslike varade osas ja kordame neid arvutusi nii kõikide valimi riikide läbilõikes kui ka iga riigi kohta eraldi.
Uurimistöö tulemused näitavad, et selgitamata sooline lõhe meeste kasuks esineb nii pensionivara omamise määras kui ka pensionivara mahus. Kogu valimi peale on pensionivarasid 41% meestest ja 37% naistest ehk meestel on 4 protsendipunkti suurema tõenäosusega pensionivara kui naistel. Regressioonis sisalduvaid isikuga seotud kontrollmuutujaid arvesse võttes väheneb see lõhe 1 protsendipunktini. Sooline lõhe pensionivara mahus moodustab 65% naiste pensionivara keskmisest väärtusest, mis on märkimisväärselt suurem kui keskmine sooline palgalõhe Euroopas. Mudeli kontrollmuutujate arvesse võtmise korral väheneb see lõhe 9%ni.
Meie uuringu tulemused näitavad, et riigiti on soolised lõhed nii pensionivarade omamise määrades kui ka varade mahus väga erinevad. See tuleneb riikidevahelistest institutsionaalsetest erinevustest. Kõiki mudelis sisalduvaid kontrollmuutujaid arvesse võttes jääb selgitamata sooline pensionivara lõhe meeste kasuks alles kuues riigis: Iirimaal, Itaalias, Küprosel, Madalmaades, Maltal ja Portugalis. Nendes riikides on enamasti ainult vabatahtlikud kogumispensioni süsteemid ja pensionivara omab suhteliselt väike osa elanikkonnast. Erand on Iirimaa, kus on olemas nii vabatahtlik kui ka kohustuslik pensionisammas, milles mõlemas osalevad mehed suurema tõenäosusega kui naised. Eestis, Horvaatias ja Poolas esineb statistiliselt oluline lõhe naiste kasuks, mida ei saa mudeli tunnuste abil selgitada. Kõik kolm on KIE riigid, kus naiste tööhõives osalemise määr on lähedane meeste omale ning kogumispensioni süsteemis osalemise määr on suhteliselt kõrge.
Mis puudutab pensionivara väärtust, siis näitavad analüüsi tulemused, et sooline lõhe, mida ei saa selgitada mudelis sisalduvate tunnuste abil, esineb seitsmes riigis kahekümnest: Belgias, Eestis, Itaalias, Leedus, Madalmaades, Poolas ja Sloveenias. Ainult vabatahtlikke pensionivarasid arvestades eksisteerib selgitamata sooline lõhe kahes riigis (Küprosel ja Maltal) ning kohustuslike puhul ühes (Belgias). Seega on Itaalias ja Madalmaades meestel suurema tõenäosusega pensionivarasid ning korrigeerides pensionivara omamise valikunihet, ületab ka nende vara väärtus keskmiselt naiste oma. Eestis omavad pensionivara suurema tõenäosusega naised, kuid neil on varade maht väiksem kui meestel. Ülejäänud riikides, kus selgitamata sooline lõhe on statistiliselt oluline, tuleneb see kas pensionivara omamise lõhest või varade väärtuse lõhest, ent mitte mõlemast korraga. Kui pensionilõhed on statistiliselt olulised, kipuvad nad olema ka üsna ulatuslikud, viidates sellele, et naiste sissetulekud jäävad pensionipõlves meeste omadest märgatavalt madalamaks.
Hinnates üksnes vabatahtlikke pensionivarasid, näitavad meie tulemused, et valikuvabaduse korral säästavad naised pensioniks väiksema tõenäosusega kui mehed, ning seda erinevust ei saa selgitada mudelis sisalduvate tunnuste abil. Seevastu kohustuslike varade puhul muutub sooline ebavõrdsus mudeli muutujaid arvesse võttes mitteoluliseks. See tuleneb peamiselt sissetuleku ja hõive andmete lisamisest mudelisse. Selline erinevus mudeli tulemustes vabatahtlike ja kohustuslike pensionivarade puhul viitab sellele, et vähemalt osaliselt tuleneb sooline ebavõrdsus pensionivara omamise tõenäosuses sugude vahelistest erinevustest eelistustes ja isikuomadustes. Varasemate uurimuste põhjal saab välja tuua mitmesuguseid käitumuslikke põhjuseid, miks mehed koguvad naistest rohkem vara, nagu näiteks meeste ja naiste erinev riskikartlikkus, investeerimisvalmidus, finantskirjaoskus ja soov konkureerida. Selles kontekstis võivad rolli mängida ka meeste ja naiste erinevad võimalused, näiteks võimalus laenu saada või leida pensioniõigusi tagav töökoht. Tegemist on teemadega, mida võiks tulevikus täiendavalt uurida. Meie analüüs näitab, et nii kogumispensioni süsteemis osalemise tõenäosus kui ka pensionivara väärtus sõltub suurel määral isiku sissetulekust, tööturul osalemisest ja tööstaažist. Kuna sissetuleku ja töö olemasolu mõjutab otseselt pensionivara omamist ja vara väärtust, võib järeldada, et pensionisüsteemide riiklikud soodustused on regressiivsed ja toovad rohkem tulu meestele kui naistele.
DOI: 10.23656/25045520/082020/0182
Autoriite kontakt: tairi.room@eestipank.ee, orsolya.soosaar@eestipank.ee.
Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.
