4/2018 Merike Kukk, Alari Paulus ja Karsten Staehr. Sissetulekute alaraporteerimine inimeste poolt, kes on iseenda tööandjad: Euroopa riikide võrdlev uuring
Eesti Panga Toimetised 4/2018
Income underreporting by the self-employed in Europe: A cross-country comparative study
Artikkel: Cheating in Europe: underreporting of self-employment income in comparative perspective, 2020, International Tax and Public Finance, Vol. 27, pp. 363-390.
Sissetulekute alaraporteerimist ja maksudest hoidumist on keeruline otseselt mõõta. Majandusteaduses on välja töötatud meetodid varjatud majandustegevuste hindamiseks kas kogu majanduses või teatud rahvastikurühmades. Rohkem tähelepanu on pälvinud sissetulekute alaraporteerimine individuaalse ettevõtlusega tegelevate majapidamiste ehk iseendale töötavate inimeste poolt, kelle võimalusi maksudest hoiduda hinnatakse suuremaks kui palgatöötajate omi. Nimelt deklareerivad iseendale tööd andvad inimesed üldjuhul maksuhaldurile nii oma tulusid kui ka kulusid ise, palgatööliste eest deklareerib palgatulu aga tööandja. Iseenda tööandja uurimine muutus veel aktuaalsemaks pärast 2007. aasta globaalset finantskriisi, kuna kriisile järgnenud majanduslangus on suurendanud selle töövormi tähtsust mitmetes Euroopa Liidu riikides.
Pissarides & Weber (1989), lühidalt P&W, pakkusid välja kaudse meetodi, kuidas mõõta sissetulekute alaraporteerimist tarbimiskulutuste abil. Nende lähenemine tugineb eeldusele, et leibkondadel puudub otsene mõjuv põhjus statistilistes uuringutes oma tegelikke tarbimiskulutusi varjata, samal ajal kui sissetulekuandmed võivad olla moonutatud. Kui maksuhaldurile on deklareeritud tegelikust väiksem sissetulek, siis võib leibkonnal olla motivatsioon alaraporteerida oma tulusid ka statistilises uuringus. P&W meetod võrdleb raporteeritud tarbimiskulutusi ja sissetulekuid eri rahvastikurühmades: palgatöölised ja iseenda tööandajad. Palgatöölisi võrdlusrühmana kasutades määratakse kulutuste ja sissetulekute vaheline statistiline seos. Selle abil leitakse tarbimiskulutustele vastav hinnanguline sissetulek iseenda tööandjad hulgas, võttes arvesse ka teisi leibkonna tunnuseid. Raporteeritud ja hinnanguliste sissetulekute vahet saab teatud tingimustel tõlgendada sissetulekute alaraporteerimisena suhtelisel baasil, st see võimaldab hinnata, kui suur on tulude võimalik alaraporteerimine iseenda tööandjate hulgas palgatöötajatega võrreldes.
Käesolevas uurimistöös hinnatakse sissetulekute alaraporteerimist inimeste seas, kes töötavad iseendale, rakendades P&W meetodit Euroopa Liidu leibkondade eelarveuuringutest (EU-HBS) kogutud andmetele. P&W meetodit on kasutatud laialdaselt mitme riigi kohta eraldi, kuid valimi ja mudeli spetsifikatsiooni erinevused ei võimalda riikide tulemusi eri uuringutes üks ühele võrrelda. Sarnase küsitluse põhjal ja ühtsetel alustel tehtud arvutused mitme riigi kohta võimaldavad riike selgemalt ja läbipaistvamalt võrrelda.
Töös kasutatakse Eurostati väljastatud andmeid, mis on saadud 2010. või sellele lähimal aastal Euroopa Liidu riikides läbi viidud leibkondade eelarveküsitlustest. Küsitluste harmoniseerimisest hoolimata on mitme riigi puhul puudu mudeli jaoks olulised tunnused (nt haridustase), mistõttu hõlmab analüüs vaid 14 Euroopa Liidu riiki. Uurimistöös kasutame toidukulutuste andmeid ja uurime sissetulekute võimalikku alaraporteerimist kahe täiskasvanuga ja tööhõives osalevate leibkondade seas. Uuritavas grupis on leibkonnad, kus vähemalt üks täiskasvanutest on iseenda tööandja, ja mille peamine sissetulekuallikas on ettevõtlustulu. Võrdlusrühmana kasutame leibkondi, kus leibkonnapea on palgatöötaja, leibkonna peamine sissetulek saadakse palgatööst, ning leibkonna teine liige ei ole iseenda tööandja. Tulemuste stabiilsuse kontrollimiseks viisime läbi arvukalt teste, muutes tarbimisfunktsioonis kasutatavaid kirjeldavaid tunnuseid ja instrumente, mudelis kasutatavat valimit ning uuritava rahvastikurühma määratlust.
Võrdleva uuringu tulemused näitavad, et kõige rohkem alaraporteeritakse sissetulekuid Lätis ja Iirimaal, kus iseenda tööandjad jätavad esitamata hinnanguliselt üle 30% sissetulekust. Järgnevad Tšehhi Vabariik, Eesti, Ungari ja Leedu 20–30%ga. Mõnevõrra vähem ehk 10–20% sissetulekutest jätavad iseenda tööandjad esitamata Kreekas, Hispaanias, Poolas ja Rumeenias. Bulgaaria, Küprose, Horvaatia ja Portugali puhul ei leidnud uurimistöö autorid sissetulekute raporteerimises palgatööliste ja iseenda tööandjate vahel erinevusi.
Tulemuste edasine kõrvutamine riikide elatustasemega (RKP per capita) ning valitsemissektoriga seotud näitajatega ei toonud välja selgeid seoseid nende ja käesolevas töös leitud sissetulekute alaraporteerimise hinnangute vahel. Kõige tähelepanuväärsem oli riikide sarnane järjestus n-ö mustalt töötamist kaardistavas küsitluses. Sissetulekute alaraporteerimise kohta leitud hinnangud olid kõige madalamad Lõuna-Euroopa riikides ja kõige kõrgemad põhjapoolsetes riikides, mis on mõnevõrra üllatav. Uuringuga kaetud riikidest on varem eraldi uuritud Hispaaniat ja Eestit, ning vähemalt nende puhul on hinnangud samad nagu praegused tulemused.
Võrdlev uuring toob välja, et tulemuste tõlgendamisel tuleks arvesse võtta ka palgasaajate sissetulekute alaraporteerimist, mis võib riigiti samuti erineda, kuid mida P&W meetod ei võimalda täielikult hinnata. Praegusest uurimistööst on andmete puudulikkuse tõttu välja jäänud mitmeid Lääne-Euroopa riike. Lisaandmete abil saab loodetavasti tulevikus laiendada analüüsi rohkematele riikidele ning seega riike veelgi üksikasjalikumalt võrrelda.
DOI: 10.23656/25045520/042018/0156
Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.
