Aastaaruanne 1994. Eesti finantsturg

Kui 1993. aasta oli sisemise rahaturu käivitumise aasta, siis 1994. aasta lõpul võib juba kindlalt öelda, et pankadevahelisel rahaturul on välja kujunenud ühtsed üleöölaenude intressid. Võrreldes 1993. aastaga on pangad asunud aktiivsemalt reguleerima oma likviidsust ja nad ei hoia enam Eesti Panga korrespondentarvetel tulutult seisvaid sadu miljoneid kroone. See näitab, et pankade vahel on taastumas usaldus, mis lõi kõikuma pärast 1992. aasta panganduskriisi, kuid sai kannatada 1994.a. Sotsiaalpanga kriisi ajal. Lisaks üleöölaenude turu aktiviseerumisele hakkasid pangad 1994. aastal aktiivsemalt kasutama ka võimalust reguleerida oma likviidsust Eesti Panga poolt emiteeritavate laenusertifikaatide kaudu.

Üleöölaenude turg 1994. aastal

Esimesed pankadevahelised üleöölaenud võeti 1993. aasta juunis. Esialgu oli maht väga väike ja vähene oli ka rahaturul osalejate aktiivsus. Väljakujunemata rahaturul olid intressid kõrged, ent koos mahtude suurenemisega hakkasid need alates 1993. aasta septembrist alanema. Kui 1993. aasta juunis kujunes üleöölaenude käibeks 6,8 miljonit krooni ja kaalutud keskmine aastaintress oli 11,24%, siis sama aasta detsembris suurenes käive juba 504,14 miljoni kroonini ja kaalutud keskmine aastaintress langes 6,31%-ni.

Üleöölaenude turg arenes jõudsalt ka 1994. aasta esimesel poolel. Käibed suurenesid iga kuuga ning jõudsid 1994. aasta jaanuarikuu 576,34 miljonilt kroonilt 2 644,77 miljoni kroonini juulis. Juuni- ja juulikuu suur üleöölaenude maht oli eelkõige seotud Eesti Sotsiaalpanga makseraskustega. Sotsiaalpank oli üleööturu suurim laenuvõtja ning see tõi nendel kuudel kaasa keskmise intressi tõusu maikuu 5,48%-lt (tolle ajani madalaim tase) 5,92%-le juulis. Ühtaegu püsisid teiste pankade vaheliste laenude intressid vahemikus 5,40-5,50%.

Augustis, pärast Eesti Sotsiaalpanga ajutist väljalangemist üleöölaenude turult, alanes pankadevaheline laenuintress 5,56%-ni ja kuu käibeks kujunes 1 259,59 miljonit krooni. Septembrist kuni novembrini kõikusid üleöölaenude kuu käibed 970,76 miljonist kroonist septembris, 1 434,81 miljoni kroonini novembris. Detsembris oli pankadevahelisi üleöölaene 952,48 miljoni krooni eest ja kaalutud keskmine intress turu poolteise tegevusaasta madalaim - 5,43%.

1994. aasta üleöölaenude kogukäibeks kujunes 16 353,07 miljonit krooni, kaalutud keskmise aastaintressiga 5,67%. Eesti pankadevahelise üleööturu areng jätkus ootuspäraselt. Oluline tähis ressursside ratsionaalsemal paigutamisel oli see, et üleöölaenude turul hakkasid osalema kõik Eesti kommertspangad.

Pankadevahelisel üleöölaenuturul kujunenud intressitase on keskmiselt vaid 0,5% - 1,0% kõrgem Saksa marga intressimääradest Euroopa rahaturgudel. See annab tunnistust usalduse kasvust pankade vahel ning nende mobiilsusest rahvusvahelistel rahaturgudel. Väljaantava laenu intressi alumise piiri määrab asjaolu, et pangad saavad oma raha kergesti paigutada kindlatesse Saksamaa võlakirjadesse.

Eesti Panga lühiajaliste laenusertifikaatide turu areng

Eesti Pank alustas 28-päevase tähtajaga diskonteeritavate laenusertifikaatide (CD-de) emiteerimist 1993. aasta mais. Need laenusertifikaadid on lühiajalised rahaturu instrumendid, mis annavad pankadele võimaluse sooritada sajaprotsendiliselt garanteeritud teisese turu tehinguid ning aitavad seega kaasa pankadevahelise rahaturu arengule.

Laenusertifikaatide intress kujuneb iga kahe nädala tagant korraldatavatel oksjonitel. 1993. aasta detsembri oksjonite kaalutud keskmine intress oli 6,31% ning kogu emissioonide maht aasta lõpuks 504 mlj. kroonini. 1994. aasta esimesel laenusertifikaatide oksjonil langes emissiooni kaalutud keskmine intress esmakordselt alla kuue protsendi - 5,94 %-le. 1994. aasta emissioonide intresside langused jätkusid kuni aprillini, mil oksjoneid otsustati hakata korraldama iga nädal ( emissioonide mahuks jäi endiselt 30 miljonit krooni). See tõi endaga kaasa mõningase intressimäärade tõusu, kuna turg kohanes suuremate mahtudega. Intresside tõus jätkus kuni juuni viimase oksjonini, mil emissiooni keskmiseks kujunes aasta kõrgeim 6,37%.

Alates juulist hakati oksjoneid korraldama jällegi iga kahe nädala tagant ning intressid langesid augusti lõpuks 5,72% -le. Septembri esimesel oksjonil tõusis emissiooni keskmine intress tasemele 5,82%, kuid siis järgnes langus ning 1994. aasta viimase oksjoni (toimus 20.detsembril) kaalutud keskmiseks intressiks kujunes 5,60%.

1994 aastal pakkus Eesti Pank müügiks 900 miljoni krooni eest laenusertifikaate. Esmasel emissioonil müüdi sertifikaate 740,6 miljoni krooni eest. Ülejäänud laenusertifikaadid leidsid omanikud lisaemissioonidel. 1994. aasta emissioonide kaalutud keskmiseks aastaintressiks kujunes 5,83%.

Eesti Panga tähtaja- ja vahetustehingud

Eesti valuutaturu üldine loogika on väga lihtne: kui Eesti kroon on fikseeritud Saksa marga suhtes, siis ülejäänud valuutade kursid saadakse Saksa marga turukursist lähtudes. Lisaks sellele pakuvad mõned kommertspangad välja Eesti krooni ja konverteeritavate valuutade vahelisi tähtajatehinguid.

Eesti Panga ja volitatud pankade vaheliste valuutatehingute üldise korra kohaselt ostab ja müüb Eesti Pank konverteeritavat valuutat Eesti kroonide ja teiste konverteeritavate valuutade vastu valuutalitsentsi omavatele Eesti pankadele Eesti Panga poolt määratud kursiga. Pankadega, mis ei oma valuutalitsentsi, võib Eesti Pank sooritada tehinguid erandjuhul.

Alates 1994. aasta 4.aprillist pakub Eesti Pank kommertspankadele veel täiendavat garantiid fikseeritud vahetuskursisüsteemi säilimise kohta. Nimelt noteerib Eesti Pank sellest päevast ka Eesti krooni ja Saksa marga vahelisi tähtaja- (forward) ja vahetustehinguid (swap), kuid seda kooskõlas eeltoodud reeglitega. Maksimaalse tähtajana on kehtestatud 7 aastat tehingu sõlmimise kuupäevast. 1994. aasta 5.detsembri seisuga oli pankadega sõlmitud ja oma väärtuspäeva ootamas tähtajatehinguid kogusummas 554 miljonit krooni. Aasta lõpuks oli neid tehinguid väärtuspäeva ootamas ligikaudu 675 miljoni krooni väärtuses.

Alates 1994. aasta 5. detsembrist otsustas Eesti Pank kehtestada eelpoolkirjeldatud forward-tehingutele piirangud, mille kohaselt Eesti Pank sõlmib forward-tehinguid ainult Eesti volitatud kommertspankadega. Iga panga maksimumlimiidiks on 75% tema viimase 6 kuu keskmisest residentide krooniaktivast, millest on lahutatud nõuded teistele pankadele.

Kapitaliturg Eestis

1994. aasta algusest, mil vastloodud Väärtpaberiametis registreeriti ametlikult esimene väärtpaberite emissioon, on selles valdkonnas toimunud kiire areng. Aasta jooksul registreeriti 25 emissiooni koguväärtuses ligi 500 miljonit krooni, aasta lõpuks oli esmasel turul realiseeritud 200 miljoni krooni eest väärtpabereid, kusjuures mitmete suurte emissioonide levitamine on veel pooleli. Kui siia lisada juba varem 300 miljoni krooni eest emiteeritud Eesti Vabariigi võlakirjad, saame võimalikuks järelturu mahuks 500 miljonit krooni. See maht on toimiva järelturu jaoks liig väike, kuid õige tegutsemise korral oleks järelturu käivitamine 1995. aasta jooksul siiski mõeldav. Huvi kapitaliturgudel osalemiseks on reaalselt olemas nii kapitali vajajate - ettevõtete, kohalike omavalitsuste ja riigi - kui ka võimalike investeerijate poolel. ETK ja Baltika võlakirjade ning Hansapanga aktsiate õnnestunud müügid on selle kindlaks tunnistuseks.

Lootust kapitalituru kiiremaks arenguks annavad ka Erastamisagentuuri plaanid mitmete suurettevõtete erastamiseks avaliku aksiate levitamiste teel, samuti plaanid riigi võlakirjade emiteerimiseks. Pidevalt suureneb väärtpaberispetsialistide arv pankades ja ettevõtetes ning kasvab litsenseeritud väärtpaberifirmade hulk.

Toimiv kapitaliturg on vaieldamatult normaalse majanduse vajalik komponent ning seega peaks vastava infrastruktuuri arendamine olema ka riigi huviorbiidis. Väärtpaberibörsi rajamine on üks võimalikest sammudest. Et börsi olemasolu Eestis oleks majanduslikult põhjendatud alles siis, kui seal registreeritud väärtpaberite maht on suurusjärgus 10-15 miljardit krooni, tuleb selle rajamisega tõenäoliselt veel mõnd aega oodata. Eesti ettevõtete aktsiate noteerimine välismaistel bõrsidel on rangete sisenemispiirangute tõttu lähiaastatel samuti komplitseeritud. Reaalsem on seadustega kaitstud väärtpaberite käibe võimaldamine sarnaselt arenenud riikide börsivälistele väärtpaberiturgudele.

Eelöeldu loogilise järeldusena on väärtpaberituru käivitamisel ülimalt oluline juriidiline pool. Praegune seadusandlus ja normistik ei sätesta piisavalt ulatuslikult ja täpselt väärtpaberi omanike kohustusi turul osalejate informeerimisel. Kui tekib väiksemgi võimalus, et turul olijad on ebaühtlaselt või ebaobjektiivselt informeeritud, muutub väärtpaberiturg spekulatsioonide tallermaaks. Loomulikult tähendaks see kõikide tõsiste investorite usalduse kaotust ja eemalejäämist ning siit tulenevalt vähenevaid käibeid ja lõppkokkuvõttes turu arengu pidurdumist.

Samavõrd konkreetselt peaksid olema kajastatud ka nende institutsioonide kohustused, kes omavad väärtpaberite hindu mõjutavat teavet.

Lisaks pankadele tegutsevad otseselt kapitaliturgudel ka investeerimisfondid ja ka kindlustusseltsid. Nende sektorite areng on eriti viimasel ajal olnud suhteliselt kiire, kuid absoluutarvudes on nende mahud ja seega ka osatähtsus kogu laenuturul väike.

Investeerimisfondide kogumaht kasvas 1994 aasta jooksul kuuekordseks (tasemele 180 miljonit krooni) ning turule tulid mitmed uued fondid. Samas on kaks fondi oma tegevuse juba lõpetanud (põhjuseks liiga väike maht, mis ei võimaldanud fondihaldurile küllaldast sissetulekut). Pool investeerimisfondi-

desse paigutatud rahast on läinud Eestist välja, peamiselt Hansapanga ja Forekspanga poolt vahendatud Euroopa kindlate ja usaldusväärsete investeerimisfondide osakute kaudu. See on kindlasti peapõhjuseks, miks portfelliinvesteringute saldo Eesti 1994. aasta maksebilansis oli negatiivne.

Alates 1994. aasta 12. augustist on investeerimisfondide tegevus reguleeritud (Valitsuse määrusega). Mitmetel fondidel tuleb oma tegevus sellega seoses ümber korraldada, kuid üldkokkuvõttes peaks kontroll ja mitmed investeeringupiirangud investeerimisfondide usaldusväärsust ja sellega koos nende populaarsust kasvatama.

1994. aasta lõpus alustas oma osakute emissiooni ka esimene erastamise investeerimisfond, mis müüb oma osakuid RKO- de eest.

Eesti Väärtpaberite Keskdepositoorium

1994. aasta Eesti finantsturgude arengu üks olulisim sündmus oli Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi (EVK) käivitumine, mis ilmselt aktiviseerib järgmisel aastal ka erasektorit tooma Eesti turule kaubeldavaid raha- ja kapitalituru instrumente. Üks depositooriumi asutajatest oli Eesti Pank, kes lisaks sellele toimib ka EVK kliiringpangana.

EVK põhieesmärk on Eestis registreeritud väärtpaberite turvaline hoidmine dematerialiseeritud kujul ja väärtpaberitehingute sooritamine. Keskdepositooriumi loomisel arvestati G 30 soovitust: igas riigis peab olema efektiivselt toimiv ja väljaarendatud väärtpaberite keskdepoo. Väärtpaberite dematerialiseerimine ja immobiliseerimine on üks suuremaid eeldusi efektiivselt ja riskivabalt toimivale tasa- ja lõpparvelduste süsteemile väärtpaberiturul.

EVK-le on usaldatud ka kõik Eesti Väärtpaberite keskregistriga seotud toimingud. See võimaldab keskdepositooriumi tööd veelgi tõhustada. Eesti väärtpaberite keskregistri asutaja oli Rahandusministeerium, kes on ka üks EVK aktsionäridest.

EVK töö käivitumisega on loodud eeldus Eesti raha- ja kapitalituru kiiremaks arenguks ning kindlasti tõstab see nii sise- kui ka välisinvesteerijate usaldust meie väärtpaberituru vastu.

Eesti ekspordi arengu institutsiooni loomine

1994. aasta 30.novembril kirjutati mitmete asjaomaste Eesti ja Soome ministeeriumide,Finnish Export Credit Ltd. (Soome Ekspordikrediidi AS), Finnish Guarantee Board (Soome Garantii Nõukogu), Eesti Panga ja Eesti Ekspordi Krediteerimise Riikliku Fondi poolt alla Eesti-Soome ühismemorandumile, millega pandi alus kahe naaberriigi koostööle ekspordi krediteerimise ja garanteerimise institutsiooni väljaarendamisel. Projekti valmistati ette Eesti Panga koostöös Majandusministeriumi ja Eesti Ekspordi Krediteerimise Riikliku Fondiga.

Eesti Ekspordi Krediteerimise Riikliku fondi põhikirja kinnitas valitsus juba 1993. aasta augustis ning seda hetke võib lugeda ka ekspordi toetamise süteemi väljaarendamise alguseks Eestis. Eesti on väike riik, kus siseturu võimalused ettevõtjate turuvajaduste rahuldamiseks on piiratud. Seetõttu on turusuhted teiste riikidega Eestile väga olulised. Neid suhteid on võimalik arendada vaid lähtudes maailmas kehtivatest tavadest ning aastakümnetega väljakujunenud reeglitest. Ekspordi krediteerimise ja garanteerimise põhimõtted on kirja pandud OECD ja Berni Assotsiatsiooni suunistes. Praktiline tegevus selles vallas tugineb tänapäeval moodsale infosüsteemile, milline Eestis praegu veel puudub. Soomelt saadav tehniline abi on siinkohal väga oluline.

Osutatavat abi kasutades on Eesti Ekspordi Krediteerimise Riiklikust Fondist plaanis välja arendada ekspordi krediteerimise ning garanteerimisega tegelev finantsinstitutisoon, mille kaudu oleks võimalik vahendada ka välismaiseid krediidiliine. Tulevikus võib see süsteem vajaduse korral enesele võtta kõik nn. eksport-importpanga funktsioonid.

Loodava ekspordi krediteerimise ja garanteerimise institutsiooni peamisteks tegevusaladeks on ekspordile suunatud ettevõtete krediteerimine ja garanteerimine. Võimaldatavad krediidid ja garantiid jagunevad suunitluse järgi omakorda paljudeks erinevateks liikideks. Kapital peaks tulema riigieelarvest, spetsiaalsetest valitsusfondidest, välislaenudest ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide kapitalimahutustest, aktsiate ja mitmesuguste väärtpaberite emissioonist.